Kriteeriumid, mille põhjal konventsionaalsete antipsühhootikumide asemel on näidustatud ravi atüüpiliste antipsühhootikumidega (SDA-tüüpi e. teise põlvkonna antipsühhootikumid).

Konventsionaalseid antipsühhootikume (KAP) tarvitavate skisofreeniahaigete ravi ümberlülitamine atüüpilistele antipsühhootikumidele (AAP) on näidustatud senise ravi ebapiisava antipsühhootilise toime või neuroloogiliste, neuroendokrinoloogiliste või kognitiivsete kõrvaltoimete esinemise korral. Neuroloogilised kõrvaltoimed, mis tekivad konventsionaalsete antipsühhootikumide tarvitamisel, on ekstrapüramidaalhäired (EPS) ja düskineesid.

A. Neuroloogiliste kõrvaltoimete objektiviseerimiseks peavad meditsiinilises dokumentatsioonis olema fikseeritud järgnevad etapid:

1. Haigel diagnoositakse ravimitest tingitud ekstrapüramidaaalsündroom või düstooniad. Nende ilmnemise objektiviseerimiseks tuleb kasutada vastavaid hindamisskaalasid (vt p 2).

2. Nimetatud sündroomide intensiivsus ja dünaamika tuleb objektiviseerida, kasutades vastavaid skaalasid. Akatiisia korral tuleks kasutada Barnes'i akatiisia skaalat (Barnes Akathisia Scale; BAS), parkinsonismi korral Simpson Angus'e skaalat (SAS) või ekstrapüramidaalsündroomi hindamisskaalat (Extrapyramidal Syndrome Rating Scale; ESRS) ja hilisdüskineesia korral ebanormaalsete tahtmatute liigutuste hindamisskaalat (Abnormal Involuntary Movement Scale; AIMS) eestikeelseid versioone.

3. Vastavalt ravijuhistele on neuroloogiliste kõrvaltoimete ilmnemisel näidustatud antipsühhootikumi annuse alandamine, mille järgselt tuleb haige seisundit jälgida 4-8 nädalat.

4. Kui kõrvaltoimed ei taandu ja edasine KAP annuse alandamine ei ole võimalik (psühhootiliste sümptomite taasteke) lisatakse korrektorravim ja jälgitakse haige seisundit 4-6 nädalat.

5. Kui EPS sel perioodil leeveneb, siis jätkatakse korrektorravimiga veel 4-6 nädalat ja lõpetatakse korrektorravimi manustamine. Kui EPS korrektori lõpetamise järgselt uuesti ei teki, jätkatakse sama antipsühhootikumi sama annusega. Kui EPS ilmneb korrektori lõpetamise järgselt taas ning ravimi annust ei ole enam võimalik alandada, on näidustatud üleminek atüüpilisele antipsühhootikumile.

6. Kui EPS vaatamata punktis 4 toodud meetodile (korrektorravimi lisamisele) ei taandu, on näidustatud üleminek atüüpilisele antipsühhootikumile.

7. Hilisdüskineesi korral on korrektorravimi kasutamine düskineesi leevendamiseks ebatõhus ja taolistel juhtudel võib üle minna atüüpilisele antipsühhootikumile.

B. Neuroendokriinsete kõrvaltoimete (kaalutõus, prolaktiini nivoo tõus ja sellest tingitud häired) ning ravimitest tingitud kognitiivse düsfunktsiooni ilmnemisel on näidustatud üleminek atüüpilisele antipsühhootikumile.
Neuroendokriinsete ja kognitiivsete kõrvaltoimete objektiviseerimiseks peab meditsiinilises dokumentatsioonis olema fikseeritud järgnev:

8. Antipsühhootilisest ravist tingitud kehakaalu tõusu dünaamika, prolaktiini nivoo tõus koos sellest tulenevate kliiniliste ilmingutega ja kognitiivse düsfunktsiooni tunnused.

9. Kognitiivse düsfunktsiooni diagnoosimiseks ning dünaamiliseks hindamiseks tuleb kasutada kliinilises psühholoogias kasutatavaid kognitiivse funktsiooni uurimismeetodeid. Lisaks on vajalik kognitiivse düsfunktsiooni kliiniline kirjeldus.