Sissejuhatus

Seoseid meeleoluhäirete etioloogia, sümptomite, aluseks olevate biokeemiliste muutuste protsesside, ravile reageerimise ja tulemuste vahel pole veel küllaldaselt selgitatud, et neid üldtunnustatud alusel klassifitseerida. Klassifikatsioon on siiski vajalik ning kuna siin esitatu on laialdaste konsultatsioonide tulemus, on see loodetavasti vähemalt vastuvõetav.

Nende häirete puhul on põhiliseks meeleolu või afekti muutus, tavaliselt depressiooni (kaasneva ärevusega või ilma) või meeleolu tõusu suunas. Meeleolumuutusega kaasneb tavaliselt aktiivsuse muutus ja enamus teistest sümptomitest on kas sekundaarsed või nende seos meeleolu ja aktiivsuse muutusega on kergesti mõistetav. Enamus neist häiretest kordub, üksikepisoodide algus on sageli seotud stressi tekitavate sündmuste või olukordadega. Siin käsitletakse kõigi vanuserühmade, ka lapse- ja noorukieas algavaid meeleoluhäireid.

Meeleoluhäirete jaotamise põhikriteeriumid on valitud praktilistel kaalutlustel, et võimaldada kergesti identifitseerida kõiki tavalisi kliinilisi häireid; üksikud episoodid eristatakse bipolaarsetest ja teistest mitmeepisoodilistest häiretest, sest suurel osal patsientidest avaldub elu vältel ainult üks haiguse episood; raskusaste on esile tõstetud selle tähtsuse tõttu ravi ja abi korraldamise aspektist. Sümptomid, mida siin nimetatakse somaatilisteks, oleks sama hästi võinud kanda nimetust melanhoolne, vitaalne, bioloogiline või endogenomorfne. Igal juhul on selle sündroomi teaduslik seisund mõneti küsitav. Sellest hoolimata on somaatiline sündroom laialdase rahvusvahelise kliinilise huvi tõttu kasutusel. Võib loota, et tulemuseks on laialdane kriitiline arutelu tema otstarbekusest. Klassifikatsioon on koostatud selliselt, et somaatilist sündroomi võivad registreerida need, kes seda soovivad, kuid teda võib ka ignoreerida, ilma et selle all kannataks muu informatsioon.

Raskusastmete eristamine jääb probleemiks; siin eristatakse kolme astet: kerget, mõõdukat ja rasket, sest paljud arstid soovivad neid kasutada.

Termineid mania ja raske depressioon on siinses klassifikatsioonis kasutatud meeleoluhäirete vastaspooluste tähistamiseks. Hüpomania tähistab vahepealset seisundit, mille puhul ei esine luulumõtteid, hallutsinatsioone ega normaalse tegevuse täielikku häirumist. Hüpomania esineb sageli (kuid mitte ainult) maniakaalse seisundi kujunemise või paranemise faasis.

Eristatakse kolme raskusastet, mille ühisteks tunnusteks on meeleolu kõrgenemine ning füüsilise ja vaimse tegevuse mahu ja kiiruse tõus. Seda kategooriat saab kasutada ainult ühekordse maniakaalse episoodi kohta. Varasemad või hilisemad meeleoluhäire episoodid, nii depressiivsed, maniakaalsed kui ka hüpomaniakaalsed, kodeeritakse kui bipolaarne meeleoluhäire (F31.-).

Sisaldab: bipolaarne häire, üksik maniakaalne episood.

Hüpomania on mania (F30.1) nõrgem aste, mille puhul meeleolu- ja käitumishäired on püsivamad ja enam väljendunud kui tsüklotüümia (F34.0) puhul. Hüpomania puhul ei ole hallutsinatsioone ega luulumõtteid. Püsivalt esineb kerge meeleolu kõrgenemine (vähemalt mitu päeva järjest), energia ja aktiivsuse tõus ja tavaliselt ilmne heaolu ning vaimse ja füüsilise töövõime kõrgenemise tunne. Sageli esineb ka kõrgenenud seltskondlikkus, jutukus, familiaarsus, seksuaalsuse tõus ja unevajaduse vähenemine, kuid mitte sellisel määral, et see põhjustaks raskeid häireid töös või sotsiaalsetes suhetes. Mõnikord ilmneb tavalise eufoorilise seltskondlikkuse asemel ärrituvus, upsakus ja mühaklik käitumine.

Kontsentratsioon ja tähelepanu, samuti püsiva töötamise või lõõgastumise võime võivad nõrgeneda, kuid see ei pruugi ära hoida huvi tekkimist täiesti uute riskantsete ettevõtmiste või tegevusalade vastu, ka võib ette tulla kergemeelset raha kulutamist.

Koos kõrgenenud või muutunud meeleolu ja suurenud aktiivsusega esineb mitu ülaltoodud tunnust mitme järjestikuse päeva jooksul. Seejuures peavad nad olema suurema intensiivsuse ja püsivusega kui tsüklotüümia (F34.0) korral. Hüpomania diagnoosiga sobivad tunduvad häired töös või sotsiaalses aktiivsuses, kuid kui need häired on rasked või komplekssed, tuleb diagnoosida maniat (F30.1 või F30.2).

Diferentsiaaldiagnoos. Hüpomania raamidesse kuuluvad meeleolu ja aktiivsuse taseme häired, mis mahuvad tsüklotüümia (F34.0) ja mania (F30.1 ja F30.2) vahele. Kõrgenenud aktiivsust ja püsimatust (sageli ka kaalukaotust) tuleb eristada samadest sümptomitest hüpertüreoidismi ja anorexia nervosa puhul; eriti hilisemas keskeas võib agiteeritud depressiooni algus väliselt sarnaneda hüpomania ärrituvale variandile. Raskete sundtegudega patsiendid võivad osa ööst olla aktiivsed, sooritades koduseid koristusrituaale, kuid nende emotsionaalne foon on tavaliselt vastupidine eespoolkirjeldatule. Kui hüpomania lühike periood esineb mania (F30.1 ja F30.2) sissejuhatusena või selle järelperioodis, pole tavaliselt vajadust seda eraldi välja tuua.

Meeleolu on kõrgenenud, sõltumata isiku olukorrast, ja võib varieeruda muretust heatujulisusest kontrollimatu erutuseni (rahutuseni). Meeleolu tõusuga kaasneb energiatulv, mis viib üliaktiivsusele, kõnetungile ja vähenenud unevajadusele. Normaalsed sotsiaalsed pidurid on kadunud, tähelepanu on raske kontsentreerida ja ilmneb selgelt väljendunud tähelepanu vigiilsus. Enesehinnang on tõusnud ja spontaanselt avalduvad põhjendamatult optimistlikud suurusmõtted.

Võivad esineda tajuhäired, nagu värvuste vastuvõtmine eriti erksana, pinna või tekstuuridetailide üliterav tajumine ja subjektiivne hüperakuusia. Inimene võib tegelda ekstravagantsete ja ebapraktiliste probleemidega, raisata mõtlematult raha, olla armunud või naljatleda ebakohaselt. Mõne maniakaalse episoodi käigus on meeleolu pigem ärritatud ja kahtlustav kui kõrgenenud. Esimene haigushoog vallandub tavaliselt 15. ja 30. eluaasta vahel, kuid võib ilmneda igas vanuses hilisest lapseeast kuni seitsmenda või kaheksanda elukümnendini.

Episood peab kestma vähemalt nädala, olema küllalt raske, et enamvähem täielikult katkestada igapäevast tööd ja sotsiaalset tegevust. Meeleolu muutustega peavad kaasnema energia tõus ja mitu sümptomit, mis on esitatud eespool (eriti suurenenud kõnetung, vähenenud unevajadus, suurusmõtted ja ülemäärane optimism).

Kliiniliselt pildilt on see F30.1-st raskem vorm. Kõrgenenud enesehinnang ja suurusmõtted võivad areneda luulumõteteks ning ärrituvus ja kahtlustamine võivad kujuneda tagakiusamisluuluks. Rasketel juhtudel võivad domineerida suurus- või religioossed luulumõtted, mõtete kiirenemine ja kõnevajadus võivad olla sellised, et väljendid ja kõne muutuvad arusaamatuks. Raske ja püsiva füüsilise aktiivsuse ja erutuse tulemuseks võib olla agressiivne või vägivaldne käitumine... Söömise, joomise ja isikliku hügieeni nõuete eiramine võib tekitada ohtlikke dehüdratsiooniseisundeid ja enesehooldamatust. Vajaduse korral võib eristada, kas luulumõtted või hallutsinatsioonid ühtivad või ei ühti meeleoluga. Ei ühti emotsionaalselt neutraalsed luulumõtted ja hallutsinatsioonid; näiteks vihjelised luulumõtted ilma süüdistava sisuta või hääled, mis jutustavad patsiendile sündmustest, millel pole erilist emotsionaalset tähendust.

Diferentsiaaldiagnostiliselt on kõige tavalisem probleem eristamine skisofreeniast, eriti juhtudel, kui kujunemine hüpomania kaudu puudub ja patsienti nähakse haiguse kõrgpunktis, kui laialdased luulumõtted, arusaamatu kõne ja äge rahutus võivad varjutada aluseks olevat meeleolumuutust. Maniaga patsiendid, keda ravitakse neuroleptikumidega, võivad valmistada diagnostilisi raskusi siis, kui nende füüsiline ja vaimne aktiivsus on taandunud normaalsele tasemele, kuid püsima on jäänud luulumõtted või hallutsinatsioonid. Mõnikord võib olla meeleoluga mitteühtivaid ja skisofreeniale (F20.-) iseloomulikke luulumõtteid ning hallutsinatsioone. Kui need sümptomid on aga juhtivad ja püsivad, on õigem kasutada skisoafektiivse häire (F25.-) diagnoosi.

Sisaldab: maniakaalne stuupor.

Sisaldab: TTta mania.

Sellele on iseloomulikud korduvad (vähemalt kaks) häiritud meeleolu ja aktiivsuse episoodid, mille käigus mõnel juhul ilmneb meeleolu kõrgenemine ning energia ja aktiivsuse tõus (mania või hüpomania), teistel juhtudel meeleolu alanemine ning energia ja aktiivsuse alanemine (depressioon). Paranemine on episoodide vaheperioodil tavaliselt täielik ja esinemissagedus eri sugupooltel on ühtlasem kui teiste meeleoluhäirete puhul. Kuna patsiente, kellel ilmnevad ainult korduvad maniakaalsed episoodid, on vähe ja nad sarnanevad (perekonnaanamneesilt, premorbiidselt isiksuselt, alguse ealt ja pikaajaliselt prognoosilt) patsientidega, kellel on ka vähemalt juhuslikke depressiivseid episoode, siis selliseid patsiente saab diagnoosida bipolaarsetena (F31.8).

Maniakaalsed episoodid algavad tavaliselt järsku ja kestavad kahest nädalast nelja-viie kuuni (keskmiselt umbes neli kuud). Depressioonid kestavad harilikult kauem (keskmiselt kuus kuud), kuid harva rohkem kui aasta, välja arvatud vanemas eas. Mõlemad episoodid järgnevad tihti stressiga seotud elusündmustele või teistele psüühilistele traumadele, kuid stressi olemasolu või puudumine pole diagnoosi püstitamisel määrav. Esimene episood võib avalduda igasuguses vanuses lapseeast kuni raugaeani. Episoodide sagedus ning remissioonide ja uute episoodide esinemise mustrid on mitmesugused, kuid eriti pärast keskiga muutuvad remissioonid lühemaks ning depressioonid sagedamaks ja ajaliselt pikemaks.

Kuigi diagnoos maniakaal-depressiivne psühhoos hõlmas algselt ka patsiente, kellel oli ainult depressioon, kasutatakse praegu terminit maniakaal-depressiivne häire või psühhoos peamiselt bipolaarse häire sünonüümina.

Sisaldab: maniakaal-depressiivne haigus, psühhoos või reaktsioon.

Ei sisalda: bipolaarne häire, üksik maniakaalne episood (F30.-);
tsüklotüümia (F34.0).

Kindlaks diagnoosiks on vajalik:

Kindlaks diagnoosiks on vajalik:

Kindlaks diagnoosiks on vajalik:

Kui on vajalik, võib luulumõtete ja hallutsinatsioonide suhtes täpsustada, kas nad ühtivad või ei ühti meeleoluga (vt. märkus ja näited F30.2 juures).

Kindlaks diagnoosiks on vajalik:

Järgmist alajaotust võib kasutada, et märkida somaatiliste sümptomite olemasolu või puudumist käesoleva depressiivse episoodi käigus.

F31.30 Bipolaarne meeleoluhäire, mõõdukas või kerge depressioon somaatiliste sümptomiteta

F31.31 Bipolaarne meeleoluhäire, mõõdukas või kerge depressioon somaatiliste sümptomitega

Kindlaks diagnoosiks on vajalik:

Kindlaks diagnoosiks on vajalik:

Kui on vajalik, võib luulumõtete ja hallutsinatsioonide suhtes täpsustada, kas nad meeleoluga ühtivad või mitte (vt. märkus ja näited F30.2 juures).

Anamneesis on vähemalt üks kindlalt diagnoositud maniakaalne, hüpomaniakaalne või segatüüpi afektiivne episood ja käesolevalt on tegemist maniakaalsete, hüpomaniakaalsete ja depressiivsete sümptomite segu või kiire vaheldumisega.

Bipolaarse häire tüüpilise vormi korral vahelduvad maniakaalsed ja depressiivsed episoodid vahepealse normaalse meeleoluga, kuid pole tavatu ka depressiivse meeleoluga kaasnev aktiivsuse tõus ja suurenenud kõnetung või maniakaalne meeleolu ja suurusmõtted, millega kaasnevad rahutus ning energia ja libiido kadumine. Depressiooni ja hüpomania või mania sümptomid võivad järsult vahelduda, kas päevast päeva või isegi tundide vältel. Segatüüpi bipolaarse häire diagnoosi saab ainult siis panna, kui mõlema pooluse sümptomid on käesoleva haigusepisoodi vältel enamuse ajast silmatorkavad ja kui episood on kestnud vähemalt kaks nädalat.

Ei sisalda: üksik segatüüpi afektiivne episood (F38.0).

Anamneesis on vähemalt üks kindlalt fikseeritud maniakaalne, hüpomaniakaalne või segatüüpi afektiivne episood ja lisaks vähemalt üks hüpomaniakaalne, maniakaalne, depressiivne või segatüüpi afektiivne episood, kuid praegu ei kannata patsient märgatava meeleoluhäire all. Sellele vaatamata võib rakendada profülaktilist ravi, et vältida edasiste episoodide tekkimist.

Sisaldab: bipolaarne II häire;
korduvad maniakaalsed episoodid.

Kõigi tüüpiliste episoodide kolme allpoolkirjeldatud variandi [kerge (F32.0), mõõdukas (F32.1) ja raske (F32.2 ja F32.3)] puhul kannatab inimene tavaliselt alanenud meeleolu, huvi ja elurõõmu kadumise ja energia vähenemise all, mis toob kaasa suurenenud väsitatavuse ja vähenenud aktiivsuse. Üldiselt ilmneb suurenenud väsimustunne ka pärast kerget pingutust. Põhisümptomite kõrval eristatakse järgnevaid lisasümptomeid:

(a) tähelepanu ja kontsentratsioonivõime alanemine;

(b) alanenud enesehinnang ja eneseusaldus;

(c) süü- ja väärtusetustunne (ka kerge vormi puhul);

(d) trööstitu ja pessimistlik suhtumine tulevikku;

(e) enesekahjustuse- või suitsiidimõtted või -teod;

(f) häiritud uni;

(g) isu alanemine.

Päevast päeva muutub alanenud meeleolu vähe ega sõltu sageli tegelikust olukorrast, kuid võivad esineda meeleolu iseloomulikud ööpäevased muutused. Nagu mania puhul on ka siin kliinilistes avaldustes selged individuaalsed erinevused, seejuures on atüüpilised vormid eriti omased noorukitele. Mõnel juhul on ärevus, hingepiin ja motoorne rahutus rohkem väljendunud kui depressioon. Meeleolu muutust võivad maskeerida lisanduvad nähud, nagu ärrituvus, alkoholi liigtarvitamine, teatraalne käitumine, varem esinenud foobsete või obsessiivsete nähtude ägenemine või hüpohondriline hõivatus. Depressiooni diagnoosiks on sõltumata raskusastmest nõutav tavaliselt vähemalt kahenädalane kestus, lühem ajavahemik tuleb arvesse üliägeda alguse ja eriti raske sümptomaatika puhul.

Mõned neist sümptomitest võivad olla eriti väljendunud ja iseloomulike kliinilise tähendusega tunnustega. Tüüpiliseks näiteks on nn. depressiooni somaatilised sümptomid (vt. antud peatüki sissejuhatust, lk. 108): huvi ja rahuldustunde kadumine tegevusest, mis normaalselt oli meeldiv; emotsionaalse reaktsiooni puudumine tavaliselt meeldivatele olukordadele ja sündmustele; ärkamine hommikul kaks või rohkem tundi enne tavalist aega; depressioon hommikul sügavam; selgelt väljendunud psühhomotoorse pidurduse või rahutuse objektiivne avaldumine (teiste inimeste poolt täheldatud või kirjeldatud); ilmne isu alanemine; kehakaalu langus (defineeritud kaalukaotusena 5% või rohkem viimase kuu vältel); selgesti väljendunud libiido langus. Somaatiliste sümptomitega depressiooni diagnoosimiseks peab kindlalt esinema vähemalt neli eespool esitatud sümptomit.

Depressiooni kategooriaid kerge (F32.0), mõõdukas (F32.1) ja raske (F32.2 ja F32.3), mille täpsem kirjeldus esitatakse allpool, võib kasutada ainult üksiku (esimese) depressiivse episoodi puhul. Järgnevaid depressiivseid episoode tuleb liigitada korduva depressiooni (F33.-) sobivasse alajaotusse.

Raskusastmed on määratletud selliselt, et nad hõlmaksid kogu ulatuses kliinilisi seisundeid, millega puututakse kokku psühhiaatrilises praktikas. Kerge depressiooniga patsiendid satuvad tavaliselt polikliiniku- ja üldarsti juurde, psühhiaatrilised raviasutused tegelevad raskemate vormidega patsientidega.

Meeleoluhäiretega isikute enesekahjustusaktid, enamasti enese mürgitamine väljakirjutatud ravimitega, registreeritakse lisakoodi alusel, mis asub RHK-10 XX peatükis, X60-X84 osas. Need koodid ei tee vahet suitsiidikatse ja parasuitsiidi vahel, sest mõlemad on lülitatud enesekahjustuste üldkategooriasse.

Siin esitatud kerge, keskmise ja raske astme eristamine põhineb kliinilisel hinnangul, mis arvestab sümptomite hulka, iseloomu ja raskust. Episoodi raskusastme hindamisel annab üldise suuna tavalise tööalase ja sotsiaalse aktiivsuse tase, kuid individuaalsed, sotsiaalsed ja kultuuri mõjud on sedavõrd tavalised ja tugevalt toimivad, et ei võimalda sümptomite raskusastet ja sotsiaalset toimetulekut üksüheselt seostada, mistõttu viimast pole otstarbekas lülitada raskusastme vajalike tunnuste hulka.

Depressiooni diagnoosi ei välista dementsuse (F00-F03) või vaimse alaarengu (F70-F79) olemasolu, kuid kontaktiraskuste tõttu on diagnoosimisel vaja tavalisest rohkem toetuda objektiivselt täheldatavatele somaatilistele sümptomitele, nagu psühhomotoorne pidurdatus, isu ja kehakaalu vähenemine ja unehäired.

Sisaldab: depressiivse reaktsiooni, psühhootiliste sümptomiteta raske depressiooni, psühhogeense depressiooni või reaktiivse depressiooni (F32.0, F32.1, F32.2) üksikud episoodid.

Depressiivset meeleolu, huvi ja elurõõmu kadumist ning suurenenud väsitatavust on tavaliselt vaadeldud kui depressiooni kõige tüüpilisemaid sümptomeid. Kindla diagnoosi panemiseks peab esinema vähemalt kaks põhisümptomit ja kaks lisasümptomit, mis on esitatud leheküljel 116 (vt. F32.-). Ükski neist sümptomitest ei tohiks olla tugevasti väljendunud ja kogu episoodi minimaalseks kestuseks peab olema kaks nädalat.

Kerge depressiooni sümptomid on inimese jaoks tavaliselt ebameeldivad, tal on mõningaid raskusi igapäevases töös ja suhtlemises, kuid tõenäoliselt ei kao tema tegutsemisvõime täielikult.

Viiendat koodinumbrit saab kasutada somaatilise sündroomi olemasolu fikseerimiseks:

F32.00 Kerge depressioon, somaatiliste sümptomiteta

Kerge depressiooni kriteeriumid on täidetud ja somaatilisi sümptomeid on vähe või need puuduvad üldse.

F32.01 Kerge depressioon, somaatiliste sümptomitega

Kerge depressiooni kriteeriumid on täidetud ja lisaks on neli või rohkem somaatilist sümptomit (kui esineb ka ainult kaks või kolm, kuid need on väga rasked, tuleb kõne alla selle alajaotuse kasutamine).

Peab avalduma vähemalt kaks või kolm kergele raskusastmele (F32.0) tüüpilist sümptomit, lisaks vähemalt kolm (eelistatavalt neli) lisasümptomit. Osa sümptomeid peaks olema tugevasti väljendunud, kuid kui mitmesuguseid sümptomeid on hulgaliselt, pole see vajalik. Kogu episoodi minimaalseks kestuseks peab olema kaks nädalat.

Mõõduka depressiooniga isikul on harilikult märgatavaid raskusi sotsiaalses, tööalases ja koduses tegevuses.

Viiendat koodinumbrit saab kasutada somaatiliste sümptomite olemasolu fikseerimiseks:

F32.10 Mõõdukas depressioon somaatiliste sümptomiteta

Mõõduka depressiooni kriteeriumid on täidetud, kusjuures somaatilisi sümptomeid on vähe või need puuduvad üldse.

F32.11 Mõõdukas depressioon somaatiliste sümptomitega

Mõõduka depressiooni kriteeriumid on täidetud, lisaks on neli või rohkem somaatilist sümptomit (kui esineb ka ainult kaks või kolm, kuid need on väga rasked, tuleb kõne alla selle alajaotuse kasutamine).

Raske depressiooniga patsiendil esineb tavaliselt tugev kurbus või rahutus, välja arvatud ilmse pidurduse korral. Enesehinnangu alanemine või ülearusus- ja süütunne on sageli juhtivad ning eriti rasketel juhtudel on reaalne suitsiidioht. Arvatakse, et raske depressiooni korral esineb peaaegu alati somaatiline sündroom.

Peavad esinema kõik kolm kerge ja mõõduka raskusastme (F32.0, F32.1) puhul märgitud tüüpilist sümptomit, lisaks vähemalt neli lisasümptomit ning osa neist tugevalt avaldunult. Kui rahutus või pidurdus on tunduvalt väljendunud, ei pruugi patsient soovida ega suuta mitut sümptomit detailselt kirjeldada. Raske episoodi diagnoos hõlmab ka neid juhtumeid. Depressioon peab kestma vähemalt kaks nädalat, kuid kui sümptomid on eriti rasked ja algus väga äge, tuleb õigeks pidada diagnoosimist enne kahe nädala möödumist.

Raske depressiooni puhul on väga ebatõenäoline, et isik on suuteline jätkama sotsiaalset, tööalast ja kodust tegevust, välja arvatud väga osaliselt või piiratud ulatuses.

Seda diagnoosi tuleb kasutada ainult psühhootiliste sümptomiteta raske depressiooni üksikute episoodide jaoks; järgmiste episoodide puhul tuleb rakendada diagnoosi korduv depressioon (F33.-).

Sisaldab: agiteeritud depressiooni üksikud episoodid;
melanhoolia või psühhootiliste sümptomiteta vitaalne depressioon.

Raske depressiivne episood, mille kohta kehtivad jaotuses F32.2 esitatud kriteeriumid ja mille käigus esinevad luulumõtted, hallutsinatsioonid või depressiivne stuupor. Luulumõtted on seotud ränga süü, vaesuse või ähvardava õnnetusega, mille eest patsient võib end vastutavaks pidada. Kuulmis- või haistmishallutsinatsioonid esinevad laimu või süüdistuste kujul või riknenud liha või väljaheite haisu näol. Raske psühhomotoorne pidurdus võib süveneda stuuporiks. Vajadusel võib eristada, kas luulumõtted või hallutsinatsioonid ühtivad meeleoluga või mitte (vt. F30.2).

Diferentsiaaldiagnoos. Depressiivset stuuporit tuleb eristada katatoonsest skisofreeniast (F20.2), dissotsiatiivsest stuuporist (F44.2) ja stuupori orgaanilistest vormidest. Seda kategooriat võib kasutada ainult psühhootiliste sümptomitega raske depressiooni üksikepisoodi jaoks; korduvate episoodide puhul tuleb kasutada alajaotust korduv depressioon (F33.-).

Sisaldab: psühhootiliste sümptomitega suure depressiooni, psühhootilise depressiooni, psühhogeense depressiivse psühhoosi, reaktiivse depressiivse psühhoosi üksikud episoodid.

Siia kuuluvad episoodid, mis ei sobi jaotustes F32.0-F32.3 esitatud depressioonide kirjeldustega, kuid mille tervikpilt on iseloomulik depressioonile; näiteks depressiivsete sümptomite (eriti somaatiliste) vaheldumine selliste väljaspool diagnoosi raame paiknevate sümptomitega nagu pinge, mure, vaev; või somaatiliste depressiivsete sümptomite segunemine püsiva valu või väsimusega, ilma et see oleks seotud orgaaniliste põhjustega (nagu vahel võib näha üldhaiglates).

Sisaldab: atüüpiline depressioon;
TTta maskeeritud depressiooni üksikud episoodid.

Sisaldab: TTta depressioon;
TTta depressiivne häire.

Häire, millele on iseloomulikud korduvad depressiooniepisoodid, mida täpsustatakse kerge (F32.0), mõõduka (F32.1) või raske astmena (F32.2 ja F32.3), ilma et anamneesis oleks iseseisvaid episoode meeleolu tõusu ja hüperaktiivsusega, mis vastaksid mania (F30.1 ja F30.2) nõuetele. Siiski võib seda diagnoosi kasutada juhtudel, kui on lühiajalisi kergelt väljendunud episoode meeleolu tõusu ja hüperaktiivsusega, mis vastavad hüpomania kriteeriumidele (F30.0), avaldudes vahetult pärast depressiivset episoodi (vahel ilmselt põhjustatud depressiooni ravist). Depressiooniepisoodide ilmnemise iga, raskus, kestus ja sagedus on väga erinevad. Üldiselt ilmneb esimene episood hiljem kui bipolaarse häire korral, põhiliselt viiendas aastakümnes. Üksikute episoodide kestus on samuti kolme ja kaheteistkümne kuu vahel (keskmiselt kuus kuud), kuid korduvad harvemini. Kuigi hoogude vaheajal saavutatakse tavaliselt täielik paranemine, on üksikuid patsiente, peamiselt vanemas eas, kellel võib kujuneda püsiv depressioon (seni kasutatakse ka nende suhtes seda diagnoosi). Igas raskusastmes üksikepisoodide teket soodustavad sageli stressoorsed elusündmused. Nii üksikepisoodide kui püsiva depressiooni esinemissagedus on paljudes kultuurides naistel kaks korda kõrgem kui meestel.

Risk, et korduva depressiivse häirega patsient võib saada maniakaalse episoodi, ei kao kunagi täielikult, hoolimata sellest, kui palju depressiivseid episoode patsiendil on olnud. Kui see juhtub, tuleb diagnoos muuta bipolaarseks meeleoluhäireks.

Korduvat depressiooni võib jaotada, nagu allpoolesitatud, täpsustades esmalt käesoleva episoodi tüüpi ja edasi (kui vajalik informatsioon on kättesaadav) tüüpi, mis on iseloomulik kõigile episoodidele.

Sisaldab: depressiivse reaktsiooni, psühhogeense depressiooni, reaktiivse depressiooni, sesoonse depressiivse häire korduvad episoodid (F33.0 või F33.1);
endogeense depressiooni, raske depressiooni,
maniakaal-depressiivse psühhoosi (depressiivne tüüp), psühhogeense või reaktiivse depressiivse psühhoosi, psühhootilise depressiooni, vitaalse depressiooni korduvad episoodid (F33.2 või F33.3).

Ei sisalda: korduv lühiajaline depressiivne häire (F38.1).

Kindlaks diagnoosiks on vajalik:

Vastasel korral tuleb kasutada diagnoosi muu korduv meeleoluhäire (F38.1).

Viiendat koodinumbrit võib kasutada, et määrata somaatiliste sümptomite olemasolu käesolevas episoodis:

F33.00 Korduv depressioon, kerge episood somaatiliste sümptomiteta (vt. F32.00)

F33.01 Korduv depressioon, kerge episood somaatiliste sümptomitega (vt. F32.01)

Kui on vajalik, võib täpsustada eelnevate episoodide tüüpi (kerge, mõõdukas, raske, ebamäärane).

Kindlaks diagnoosiks on vajalik:

Vastasel korral tuleb kasutada diagnoosi muu korduv meeleoluhäire (F38.1).

Järgnevat jaotust saab kasutada, et määrata somaatiliste sümptomite esinemist käesolevas episoodis:

F33.10 Korduv depressioon, mõõdukas episood somaatiliste sümptomiteta (vt. F32.10)

F33.11 Korduv depressioon, mõõdukas episood somaatiliste sümptomitega (vt. F32.11)

Soovi korral võib määrata eelnevate episoodide juhtiva tüübi (kerge, mõõdukas, raske, ebamäärane).

Kindlaks diagnoosiks on vajalik:

Teistel juhtudel tuleb kasutada diagnoosi muu korduv meeleoluhäire (F38.1).

Kui on vajalik, määrata varasemate episoodide põhitüüp (kerge, mõõdukas, raske, ebamäärane).

Kindlaks diagnoosiks on vajalik:

(a) korduva depressiooni (F33.-) kriteeriumid on olemas ja käesolev episood vastab psühhootiliste sümptomitega raske depressiooni (F32.3) nõuetele;

Vastasel korral tuleb kasutada diagnoosi muu korduv meeleoluhäire (F38.1).

Kui on vajalik, täpsustatakse luulumõtete ja hallutsinatsioonide ühtimine või mitteühtimine meeleolu muutustega (vt. F30.2).

Kui on vajalik, määrata varasemate episoodide põhitüüp (kerge, mõõdukas, raske, ebamäärane).

Kindlaks diagnoosiks on vajalik:

Teistel juhtudel tuleb kasutada diagnoosi muu korduv meeleoluhäire (F38.1).

Seda diagnoosi saab panna, kui patsient saab ravi uute episoodide tekkimise riski vähendamiseks.

Sisaldab: TTta monopolaarne depressioon.

Need on püsivad ja vahelduva intensiivsusega meeleoluhäired, mille käigus on üksikud episoodid harva nii rasked, et neid saab hinnata kui hüpomaniakaalseid või kergeid depressiooniepisoode. Kuna nad kestavad pidevalt aastaid, vahel suurema osa inimese elust, toovad nad kaasa tunduva subjektiivse vaeva ja võimetuse. Siiski võib mõningatel juhtudel püsiva meeleoluhäire foonil esineda korduvaid või üksikuid episoode kas maniakaalse või kerge või raskema depressioonipildiga. Püsivad meeleoluhäired on klassifitseeritud siin, mitte isiksushäirete rubriigis, kuna perekondade uurimine on näidanud, et nad on seotud geneetiliselt meeleoluhäiretega ja et nad paranevad samasuguse raviga kui meeleoluhäired. Nii varaseid kui hiliseid algusvariante on tsüklotüümia ja düstüümia puhul kirjeldatud ja vajadusel tuleb neid täpsustada.

Püsiv meeleolu kõikumine, mis hõlmab suurt arvu kergeid depressiooni- või kergeid meeleolu tõusu perioode. Selline ebastabiilsus algab tavaliselt varases täiskasvanueas ja omandab kroonilise kulu, kuigi vahepeal võib meeleolu olla kuude vältel püsivalt normaalne, ilma kõikumisteta. Meeleolu kõikumised pole inimese enda hinnangu põhjal seotud elusündmustega. Diagnoosida on raske, kui puudub võimalus jälgida patsienti pikema perioodi vältel või väga täpne ülevaade patsiendi varasemast käitumisest. Kuna meeleolu kõikumised on suhteliselt tagasihoidlikud ja meeleolu tõusu perioodid on haigele meeldivad, ei satu nad enamasti meditsiini tähelepanu alla. Mõnikord on see tingitud asjaolust, et meeleolu muutusi varjutavad aktiivsuse, eneseusalduse, sotsiaalsete kontaktide ja söögiisu muutused. Kui vajalik, tuleb täpsustada, kas algus on varane (noorukieas või kahekümnendates eluaastates) või hiline.

Oluliseks tunnuseks on püsiv meeleolu kõikumine arvukate kerge depressiooni ja meeleolu tõusu perioodidega, millest ükski pole küllalt raske või kestev, et vastata bipolaarse meeleoluhäire (F31.-) või korduvate depressioonide (F33.-) kirjeldusele ja diagnostilistele juhistele. See tähendab, et meeleolu kõikumise üksikud episoodid ei vasta neile kriteeriumidele, mis on esile toodud mania (F30.-) või depressiooni (F32.-) puhul.

Sisaldab: afektiivne isiksushäire;
tsükloidne isiksus;
tsüklotüümne isiksus.

Diferentsiaaldiagnoos. See häire on tavaline bipolaarse meeleoluhäirega (F31.-) patsientide sugulaste hulgas ja mõnel inimesel kujuneb tsüklotüümiast tõeline bipolaarne meeleoluhäire. See võib püsida kogu täiskasvanuea vältel, lakata ajutiselt või lõplikult, meeleolu kõikumised võivad ka süveneda, vastates bipolaarse meeleoluhäire (F31.-) või korduva depressiooni (F33.-) kirjeldusele ja diagnostilistele juhistele.

Krooniline meeleolu alanemine, mis ei vasta kerge või mõõduka korduva depressiooni (F33.0 või F33.1) kirjeldusele ega diagnostilistele juhistele ei üksikute episoodide raskusastme ega kestuse poolest (kuigi kerge depressiooni kirjeldusele ja diagnostilistele juhistele vastavad muutused võivad olla varem esinenud, eriti häire alguses). Kerge depressiooni üksikute faaside ja vahepealsete suhteliselt normaalsete seisundite vahekord võib olla väga mitmesugune. Patsientidel on harilikult päevi või nädalaid kestvaid perioode, millal nad tunnevad end hästi, kuid enamuse ajast (sageli pidevalt, mitmeid kuid järjest) tunnevad nad ennast väsinuna ja deprimeerituna, iga tegevus nõuab pingutust ja ükski asi ei paku rõõmu ega rahuldust. Nad on tusased ja kaeblikud, magavad halvasti ja tunnevad ennast halvasti, kuid tavaliselt tulevad toime igapäevaelu nõudmistega. Düstüümial on seetõttu palju ühist depressioonineuroosi ja neurootilise depressiooni mõistega. Kui on vajalik, võib täpsustada, kas on tegemist varase (noorukieas või kahekümnendates eluaastates) või hilise algusega.

Vajalikuks tunnuseks on pikaajaline meeleolu alanemine, mis ei ole või on äärmiselt harva küllalt intensiivne, et vastata kerge või mõõduka korduva depressiooni (F33.0 või F33.1) kirjeldusele ja diagnostilistele juhistele. Tavaliselt algab varases täiskasvanueas ja kestab vähemalt mitu aastat, vahel määramatult. Kui algus on hiljem, tekib see sageli pärast üksikut depressiooniepisoodi (F32.-) ja seostub raske kaotuse või mõne muu ilmse stressiga.

Sisaldab: depressioonineuroos; depressiivne isiksus; neurootiline depressioon (kestus üle kahe aasta); püsiv ärev depressioon.

Ei sisalda: depressiooni sümptomitega ärevushäire (kerge või ebapüsiv) (F41.2);
kaotusreaktsioon, mis kestab alla kahe aasta (F43.21, pikaajaline depressiivne reaktsioon); residuaalne skisofreenia (F20.5).

Püsivate meeleoluhäirete residuaalkategooria. Meeleoluhäired pole küllalt sügavad ja kestvad, et vastata tsüklotüümia (F34.0) või düstüümia (F34.1) kriteeriumidele, kuid neil on sellele vaatamata kliiniline tähtsus. Mõni depressioonitüüp, mida varem nimetati neurootiliseks, kuulub siia tingimusel, et selle tunnused ei vasta tsüklotüümia (F34.0), düstüümia (F34.1) või depressiooni kergele (F32.0) või mõõdukale (F32.1) raskusastmele.

F38.00 Segatüüpi afektiivne episood

Kasutatakse vähemalt kaks nädalat kestva afektiivse episoodi puhul, mille on, millele on iseloomulik hüpomaniakaalsete, maniakaalsete ja depressiivsete sümptomite üheaegne esinemine või järsk vaheldumine (tavaliselt mõne tunni jooksul).

F38.10 Korduv lühike depressiivne häire

Korduvad lühikesed depressiooniepisoodid, mis on esinenud üks kord kuus viimase aasta vältel. Üksikud depressiooniepisoodid kestavad kõik alla kahe nädala (tüüpiliselt kaks-kolm päeva, lõpevad täieliku paranemisega), kuid vastavad kerge, mõõduka või raske depressiooni (F32.0, F32.1, F32.2) sümptomaatilistele tunnustele.

Diferentsiaaldiagnoos. Erinevalt düstüümiast (F34.1) pole isik enamuse ajast deprimeeritud. Kui depressiooniepisoodid ilmnevad ainult seoses menstruaaltsükliga, tuleks lisaks F38.8-le kasutada teist koodi põhjusele osutamiseks (N94.8, muud spetsiifilised seisundid, seotud naiste suguelundite ja menstruaaltsükliga).

See on meeleoluhäirete residuaalkategooria, millel puuduvad kategooriate F30-F38.1 ülalpool esitatud tunnused.

Kasutatakse viimase võimalusena, kui ükski teine alavorm ei sobi.

Sisaldab: Tta afektiivne psühhoos.

Ei sisalda: Tta psüühikahäire (F99).