Orgaaniliste psüühikahäirete ühiseks aluseks on peaajuhaigus, -kahjustus või muu -häire, mille tagajärjeks on tserebraalne düsfunktsioon. Düsfunktsioon võib olla primaarne, kui haigus, kahjustus või häire tabab peaaju otseselt või eelistavalt; sekundaarne, nagu süsteemsete haiguste või kahjustuste puhul, mis tabavad peaaju kui üht paljudest keha organitest või süsteemidest. Alkoholi ja ravimite kasutamisest põhjustatud peaajuhäired on klassifitseeritud F10-F19 all, kuhu on koondatud kõik psühhoaktiivsete ainete kasutamisest tekkinud häired.

Kuigi selle peatüki psühhopatoloogiliste nähtude spekter on lai, moodustavad nende häirete põhilised avaldused kaks peamist rühma. Esiteks sündroomid, mille puhul on juhtivateks ja püsivateks nähtudeks kas kognitiivsete funktsioonide häired (mälu, intellekt ja omandamisvõime) või teadvushäired² (teadvus- ja tähelepanuhäired). Teiseks on sündroomid, mille puhul on juhtivateks tajumis- (hallutsinatsioonid), mõtlemise sisulised (luulumõtted), meeleolu- ja emotsioonide (depressioon, mania, ärevus) või isiksus- ja käitumishäired. Seejuures on mälu, intellekt, omandamisvõime1 ja teadvushäired2 minimaalsed või raskesti kindlaks tehtavad. Teise rühma häired on sarnased nendega, mis on klassifitseeritud peatükkides F20-F29, F30-F39, F40-F49, F60-F69 ja mille kohta on teada, et nad esinevad ilma tunduva peaajupatoloogia või düsfunktsioonita. Ometi on järjest rohkem andmeid selle kohta, et need sündroomid on seotud põhjuslikult mitme peaaju- ja süsteemse haigusega, mis põhjendab kliiniliselt nende lülitamist orgaaniliste psüühikahäirete rühma.

Enamus selles peatükis esitatud häiretest võib alata igasuguses vanuses, välja arvatud varane lapseiga. Enamusele neist häiretest on omane algus täiskasvanu- või vanemas eas. Osa neist on tänapäeva teadmiste järgi taandumatud ja järjest süvenevad, teised häired on mööduvad ja alluvad ravile.

Termin orgaaniline ei tähenda, et klassifikatsiooni teistes peatükkides esitatud häired oleksid mitteorgaanilised selles mõttes, et nende aluseks ei oleks peaaju struktuursed muutused. Käesolevas kontekstis tähendab termin orgaaniline, et häire aluseks on autonoomselt diagnoositav peaaju- või süsteemne haigus või -kahjustus. Termin sümptomaatiline viitab sellistele orgaanilistele psüühikahäiretele, mille puhul peaaju haaratus on sekundaarne, põhihaiguseks on süsteemne ekstratserebraalne haigus või kahjustus.

Eelnevast järeldub, et enamikul juhtudel on selle peatüki häirete diagnoosimisel vaja kasutada kaht koodi: üht psühhopatoloogilise sündroomi, teist etioloogia jaoks. Etioloogiline kood tuleb valida RHK-10 klassifikatsiooni vastavast peatükist.

Dementsus

Alljärgnevalt esitatakse dementsuse sündroomi üldine kirjeldus koos minimaalsete nõuetega dementsuse diagnoosiks. Sellele järgnevad kriteeriumid, mis täpsustavad dementsuse vorme.

Dementsus on tavaliselt kroonilise või progresseeruva kuluga sündroom, mille põhjuseks on peaaju haigus. Dementsuse puhul on häiritud mitu kõrgemat kortikaalset funktsiooni, sealhulgas mälu, mõtlemine, orientatsioon, arusaamine, taiplikkus, arvestamine asjaoludega, õppimisvõime, sõnavara ja otsustusvõime. Teadvus ei ole hägunenud. Kognitiivsete funktsioonide häiretega harilikult kaasneb ja vahel neile ka eelneb emotsionaalne pidurdamatus, sotsiaalse käitumise või motivatsiooni halvenemine. See sündroom esineb Alzheimeri tõve, tserebrovaskulaarse haiguse ja teiste kahjustuste puhul, mis primaarselt või sekundaarselt tabavad peaaju.

Dementsuse diagnoosimisel tuleb vältida valepositiivset diagnoosi, kuna tegevuse häirituse põhjuseks ei pruugi olla intellektuaalse võimekuse alanemine, vaid nt. motoorne pidurdus, üldine kehaline nõrkus ja eriti depressioon.

Dementsus väljendub intellektuaalsete funktsioonide tunduvas languses ja tavaliselt on häiritud ka igapäevased toimingud - pesemine, riietumine, söömine, isiklik hügieen, tualeti kasutamine jne. Millisel kujul need kõrvalekalded avalduvad, sõltub suurel määral sotsiaalsest ja kultuurilisest keskkonnast, milles inimene on elanud. Muutusi sotsiaalse rolli täitmises, nagu võime säilitada või leida tööd, ei tohiks kasutada dementsuse kriteeriumina, kuna eri kultuurides on ses suhtes suured erinevused, samuti etendavad oma osa välised asjaolud, põhjustades muutusi nt. tööhõives.

Kui ilmnevad depressiooni sümptomid, kuid puuduvad depressiooni diagnoosi kriteeriumid (F32.0-F32.3), saab nende olemasolu registreerida viienda koodinumbri abil; sama kehtib ka hallutsinatsioonide ja luulumõtete kohta:

.x0 Ilma lisanduvate sümptomiteta

.x1 Teised sümptomid, peamiselt luulumõtted

.x2 Teised sümptomid, peamiselt hallutsinatsioonid

.x3 Teised sümptomid, peamiselt depressiivsed

.x4 Teised segasümptomid

Diagnostilised juhised

Põhiliseks tingimuseks on mälu- ja mõtlemishäired sellisel tasemel, et need häirivad inimese igapäevaelu. Mälu alaneb tüüpiliselt uue informatsiooni omandamisel, säilitamisel ja reproduktsioonil. Ka varem omandatud ja tuttav materjal võib kaduma minna, eriti hilisstaadiumis. Dementsus on rohkem kui düsmneesia: esimese puhul on tegemist ka mõtlemis- ja arutlushäiretega, mõtlemise aeglustumisega. Vastuvõetava informatsiooni töötlemine on häiritud, inimesel on üha suuremaid raskusi pöörata samaaegselt tähelepanu rohkem kui ühele objektile (nt. võtta osa vestlusest mitme isikuga korraga), raskusi on ka tähelepanu ümberlülitamisega ühelt objektilt teisele. Kui tegemist on dementsusega ainudiagnoosina, on nõutav teadvuse hägunemise puudumine. Siiski, sagedane on kaksikdiagnoos: dementsusega deliirium (F05.1). Dementsuse kindla diagnoosi püstitamiseks on vaja, et eespool esitatud sümptomid ja häired oleksid kestnud vähemalt kuus kuud.

Diferentsiaaldiagnostiliselt tulevad arvesse: depressioon (F30-F39), mille puhul võivad avalduda varase dementsuse mitu ilmingut: mälu halvenemine, mõtlemise aeglustumine ja spontaanse aktiivsuse alanemine; deliirium (F05); kerge või mõõdukas vaimne alaareng (F70-F71); sotsiaalsest isolatsioonist ja vähesest haridusest tingitud subnormaalse kognitiivse funktsioneerimise seisundid; ravimeist tingitud (iatrogeenne) psüühikahäire (F06.-).

Dementsus võib järgneda igale teisele selles peatükis esitatud orgaanilisele psüühikahäirele või kaasneda mõnega neist, eriti deliiriumiga (vt. F05.1).

F00 Dementsus Alzheimeri tõvest

Alzheimeri tõbi on tundmatu etioloogiaga primaarne degeneratiivne ajuhaigus, spetsiifiliste neuroloogiliste ja neurokeemiliste muutustega. Algus on tavaliselt hiiliv ja aeglaselt progresseeruv. Haigus võib kesta tavaliselt kaks või kolm aastat, vahel ka tunduvalt kauem. Algus võib olla keskmises täiskasvanueas või isegi varem (preseniilse algusega Alzheimeri tõbi). Kui dementsus algab enne 65.-70. eluaastat, on perekonnaanamneesis samalaadse dementsuse tendents, kulg on ägedam, avalduvad oimu- ja kiirusagara kahjustuse tunnused, sealhulgas düsfaasia ja düspraksia. Hilisema alguse korral on kulg aeglasem ja iseloomulik kõrgemate kortikaalsete funktsioonide üldisem kahjustus. Downi sündroomiga patsientidel on suur Alzheimeri tõve oht.

Peaajus on iseloomulikud muutused: närvirakkude arv väheneb tunduvalt, eriti hipokampuses, substantia innominata's, locus coeruleus'es, ajukoore oimu-, kiiru- ja otsmikupiirkonnas; neurofibrillaarsed moodustised, mis on tekkinud paarilistest spiraalniitidest; neuriitilised (argentofiilsed) naastud, mis koosnevad suures osas amüloididest ja ilmutavad oma arengus progressi (tuntud on ka amüloidita naastud); granulovakuolaarkehad. On leitud ka neurokeemilisi muutusi. Need seisnevad koliinatsetüüli transferaasi, atsetüülkoliini ja teiste neurotransmitterite ning neuromodulaatorite hulga tunduvas vähenemises.

Ülaltoodud peaajumuutustega kaasnevad esitatud kliinilised ilmingud, kuid need kaks protsessi ei pruugi alati paralleelselt kulgeda: üks võib olla märgatavam, teine avalduda minimaalselt. Ometi on Alzheimeri tõve esialgset diagnoosi võimalik püstitada ainult kliiniliste tunnuste alusel.

Praeguseni on Alzheimeri tõvest tingitud dementsus pöördumatu.

Diagnostilised juhised

Kindla diagnoosi püstitamiseks peavad olema alljärgnevad tunnused:

(a) Dementsus, nagu on kirjeldatud sissejuhatuses.

(b) Progresseeruva kuluga hiiliv algus. Algust on sageli ajaliselt raske täpsustada, kuid lähedaste poolt defekti märkamine võib toimuda järsku.

(c) Kliiniliste nähtude või eriuuringute tulemuste puudumine, mis näitaksid, et psüühiline seisund on tingitud teistest dementsust põhjustavatest süsteemsetest või peaajuhaigustest (nt. hüpotüroidism, hüperkaltseemia, vitamiin B₁₂ puudulikkus, niatsiinivaegus, neurosüüfilis, hüdrotseefalus liikvori normaalse rõhuga või subduraalne hematoom).

(d) Puudub äge apoplektiline algus ning haiguse algjärgus ei ilmne fokaalse kahjustuse neuroloogilisi nähte, nagu hemiparees, tundlikkuse kadumine, nägemisvälja defektid ja koordinatsioonihäired (need häired võivad ilmneda hiljem).

Osal juhtudel võivad korraga avalduda Alzheimeri tõve ja vaskulaarse dementsuse nähud. Sellisel juhul tuleb kasutada mõlemat diagnoosi ja koodi. Kui vaskulaarne dementsus eelneb Alzheimeri tõvele, pole võimalik viimast kliinilisel alusel diagnoosida.

Sisaldab: Alzheimeri tüüpi primaarne degeneratiivne dementsus.

Diferentsiaaldiagnostiliselt tulevad arvesse: depressioon (F30-F39); deliirium (F05); orgaaniline amnestiline sündroom (F04); teised primaarsed dementsused, nagu Picki, Creutzfeldti-Jakobi või Huntingtoni tõbi (F02.-); sekundaarne dementsus seoses mitmesuguste somaatiliste haigustega, mürgistusseisunditega jt. (F02.8); kerge, mõõdukas või raske vaimne alaareng (F70-F72).

Dementsus Alzheimeri tõvest võib esineda koos vaskulaarse dementsusega (tuleb kodeerida kui F00.2), kui tserebrovaskulaarsed episoodid (multiinfarktsed nähud) on Alzheimeri tõvele iseloomuliku kliinilise pildi ja anamneesi pealisehituseks. Sellised episoodid võivad põhjustada dementsuse järsku süvenemist. Vastavalt surmajärgsetele uuringutele võivad mõlemad vormid esineda üheaegselt 10-15%-l kõigist dementsuse juhtudest.

F00.0 Varajase algusega dementsus Alzheimeri tõvest

Dementsus Alzheimeri tõvest, mis algab enne 65. eluaastat ja viib seisundi suhteliselt kiire halvenemiseni koos kõrgemate kortikaasete funktsioonide mitmesuguste häiretega. Selle dementsuse enamikul juhtudel ilmnevad afaasia, agraafia, aleksia ja apraksia haiguse suhteliselt varases staadiumis.

Diagnostilised juhised

Dementsus vastavalt kirjeldusele sissejuhatuses, algus enne 65. eluaastat ja harilikult sümptomite kiire süvenemine. Alzheimeri tõve puhul on perekonnaanamnees diagnoosi kinnitav, kuid mitte tingimata vajalik tegur nagu Downi sündroomi või lümfoomide korral.

Sisaldab: Alzheimeri tõbi, tüüp 2;
preseniilne dementsus, Alzheimeri tüüpi.

F00.1 Hilise algusega dementsus Alzheimeri tõvest

Dementsus Alzheimeri tõvest, kui kliiniliselt täheldatavad nähud ilmnevad pärast 65. eluaastat või hiljem ning süvenevad aeglaselt. Põhitunnuseks on harilikult mälu halvenemine.

Diagnostilised juhised

Samad, mis on esitatud dementsuse kohta sissejuhatavas osas; tähelepanu tuleb pöörata kliiniliste nähtude esinemisele või puudumisele, mis võimaldab teda diferentseerida varase algusega tüübist (F00.0).

Sisaldab: Alzheimeri tõbi, tüüp 1;
seniilne dementsus, Alzheimeri tüüpi.

F00.2 Atüüpiline või segatüüpi dementsus Alzheimeri tõvest

Siia kuuluvad dementsused, mis ei vasta ei F00.0 ega F00.1 kirjeldusele, samuti lülitatakse siia Alzheimeri ja vaskulaarse dementsuse segajuhtumid.

F00.9 Täpsustamata dementsus Alzheimeri tõvest

F01 Vaskulaarne dementsus

Vaskulaarne (varem arteriosklerootiline) dementsus, kuhu kuulub multiinfarktne dementsus, erineb Alzheimeri tõve puhusest dementsusest oma alguse, kliiniliste nähtude ja kulu poolest. Tüüpilised on mööduvad isheemilised seisundid koos lühiajalise teadvuse hägunemise, kiiresti mööduvate pareeside või nägemishäiretega. Dementsus võib järgneda kas korduvatele ägedatele või harvemini ühekordsele ulatuslikumale insuldile. Seejärel ilmneb mälu ja mõtlemisvõime tagasihoidlik alanemine. Algus võib olla järsk, pärast kindlat isheemilist episoodi; või süveneb dementsus järkjärgult. Tavaliselt on dementsus ajuinfarkti tagajärjeks, mis on tingitud vaskulaarsest haigusest, sealhulgas hüpertoonilisest tserebrovaskulaarsest haigusest. Infarktid on harilikult väikese ulatusega, kuid efektilt kumuleeruvad. Algus on tavaliselt vanemas elueas.

Diagnostilised juhised

Diagnoos eeldab dementsuse olemasolu, nagu on esitatud sissejuhatuses. Kognitiivsete protsesside häirumine on üldiselt ebaühtlane, nii et võivad esineda mäluhäired, intellektuaalse taseme alanemine ja neuroloogilised koldesümptomid. Haigusteadvus ja otsustusvõime võivad olla suhteliselt säilinud. Järsk algus või seisundi astmeline halvenemine, samuti neuroloogiliste koldenähtude ja -sümptomite olemasolu suurendavad diagnoosi tõenäosust ja mõningatel juhtudel on aksiaalne kompuutertomograafia või neuroloogiline uurimine ainult selle kinnituseks.

Kaasnevad nähud: hüpertoonia, kahin unearteris, emotsionaalne labiilsus lühiajalise depressiooniga, nutmine või naerupuhangud, teadvuse hägunemine või deliiriumi mööduvad episoodid, mis on esile kutsutud korduvate infarktide poolt. Isiksus püsib suhteliselt säilinuna, kuid mõnikord võivad esineda isiksuse muutused apaatsuse või pidurdamatusega või varasemate iseloomujoonte teravnemisega, nagu egotsentrism, paranoiline suhtumine või ärrituvus.

Sisaldab: arteriosklerootiline dementsus.

Diferentsiaaldiagnostiliselt tulevad arvesse: deliirium (F05.-); teised dementsused, eeskätt Alzheimeri tõvest (F00.-); meeleoluhäired (F30-F39); kerge või mõõdukas vaimne alaareng (F70-F71); subduraalne hematoom (traumaatiline (S06.5), mittetraumaatiline (I62.0)). Vaskulaarne dementsus võib esineda koos dementsusega Alzheimeri tõvest (tuleb kodeerida F00.2), kui vaskulaarne episood lisandub kliinilisele pildile ja anamneesile, mis viitavad Alzheimeri tõvele.

F01.0 Ägeda algusega vaskulaarne dementsus

Kujuneb kiiresti pärast korduvaid ajuinsulte, kas pärast tserebrovaskulaarseid tromboose, embooliaid või hemorraagiaid. Erandjuhtumil võib põhjuseks olla ka üksik laiaulatuslik ajuinfarkt.

F01.1 Multiinfarktne (valdavalt kortikaalne) vaskulaarne dementsus

Erinevalt ägedast vormist kujuneb järkjärguliselt korduvate väiksemate isheemiliste episoodide järel, mis põhjustavad ajukoe kumuleeruva kahjustuse.

Sisaldab: valdavalt kortikaalne dementsus.

F01.2 Subkortikaalne vaskulaarne dementsus

Anamneesis võivad olla hüpertoonia ja ajupoolkerade sügavuses valgeolluses isheemilised destruktsioonikolded, nende olemasolu võib oletada kliinilise leiu alusel ja täpsustada kompuutertomograafiaga. Ajukoor on tavaliselt kahjustamata ja see on vastuolus kliinilise pildiga, mis võib olla väga sarnane dementsusega Alzheimeri tõvest. Kui valgeolluse difuusne demüelinisatsioon leiab kinnitust, võib kasutada Binswangeri entsefalopaatia diagnoosi.

F01.3 Segatüüpi (kortikaalne ja subkortikaalne) vaskulaarne dementsus

Vaskulaarse dementsuse nii kortikaalseid kui subkortikaalseid komponente võib oletada kliiniliste nähtude, uuringute tulemuste (kaasa arvatud autopsia) või mõlemate alusel.

F01.8 Muu täpsustatud vaskulaarne dementsus

F01.9 Täpsustamata vaskulaarne dementsus

F02 Dementsus mujal klassifitseeritud muudest haigustest

Juhtumid, kus dementsus on tingitud või oletatavalt tingitud teistest põhjustest kui Alzheimeri tõbi või tserebrovaskulaarne haigestumine. Alata võib igal elumomendil, harva vanas eas.

Diagnostilised juhised

Dementsuse olemasolu, nagu on esitatud sissejuhatuses; ühe allpool toodud spetsiifilise sündroomi iseloomulikud avaldused.

F02.0 Dementsus Picki tõvest

Progresseeruv dementsus, mis algab tavaliselt 50.-60. eluaasta vahel, iseloomulikud on isiksuse aeglaselt süvenevad muutused ja sotsiaalne degradatsioon, intellekti, mälu ja mõttekäigu häired koos apaatia, eufooria ja vahel ka ekstrapüramidaalnähtudega. Neuroloogiliseks leiuks on valikuline otsmiku- ja oimusagara atroofia, kusjuures neuriitilisi naaste ja neurofibrillaarseid sõlmi ei esine rohkem kui normaalse vananemise korral. Varane algus seostub halvaloomulisema kuluga. Sotsiaalsed ja käitumishäired eelnevad sageli ilmsele mälu halvenemisele.

Diagnostilised juhised

Kindla diagnoosi püstitamiseks on vajalikud järgmised tunnused:

(a) progresseeruv dementsus;

(b) otsmikusagara nähtude domineerimine koos eufooria, emotsionaalse tuimenemise ja sotsiaalse käitumise robustseks muutumisega, pidurdamatusega ja kas apaatia või rahutusega;

(c) üldiselt eelnevad sellised käitumishäired ilmsele mälu nõrgenemisele.

Otsmikusagara kahjustusele omased tunnused on rohkem väljendunud kui oimu- ja kiirusagara omad, vastupidiselt Alzheimeri tõvele.

Diferentsiaaldiagnostiliselt tulevad arvesse: dementsus Alzheimeri tõvest (F00); vaskulaarne dementsus (F01); sekundaarne dementsus teistest häiretest, nagu neurosüüfilis (F02.8); vesipea normaalrõhuga (iseloomulikud on tunduv psühhomotoorne aeglustumine, kõnnaku ja sfinkterite häired) (G91.2); teised neuroloogilised ja metaboolsed häired.

F02.1 Dementsus Creutzfeldti-Jakobi tõvest

Progresseeruv dementsus koos ulatusliku neuroloogilise sümptomaatikaga, mille aluseks on ajukoe spetsiifilised muutused (alaäge spongiformne entsefalopaatia). Algus on tavaliselt keskeas või hilisemas eas, tüüpiliselt viiendas elukümnes, kuid võib esineda igasuguses täiskasvanueas. Kulg on alaäge, viib surmale ühe kuni kahe aasta vältel.

Diagnostilised juhised

Creutzfeldti-Jakobi tõbe võib kahtlustada kõigil kiiresti süveneva dementsuse juhtudel (mõnest kuust ühe või kahe aastani), millega kaasnevad või millele järgnevad mitmesugused neuroloogilised sümptomid. Mõnikord, nt. amüotroopse vormi puhul, võivad neuroloogilised nähud eelneda dementsuse kujunemisele.

Tavaliselt on tegemist jäsemete progresseeruva spastilise halvatusega, millega kaasnevad ekstrapüramidaalnähud treemori, rigiidsuse ja koreaatiliste liigutustega. Teistel juhtudel võivad esineda ataksia, nägemishäired, lihaste fibrillatsioon ja ülemiste motoneuronite atroofia. Sellele diagnoosile viitab vägagi selgelt alljärgnev triaad:

- kiirelt progresseeruv, laastav dementsus;

- püramidaalne ja ekstrapüramidaalne haigestumine müokloonusega;

- iseloomulik trifaasiline elektroentsefalogramm.

Diferentsiaaldiagnostiliselt tulevad arvesse: Alzheimeri (F00.-) või Picki tõbi (F02.0); Parkinsoni tõbi (F02.3); entsefaliidijärgne parkinsonism (G21.3).

Creutzfeldti-Jakobi tõvele viitavad kiire kulg ja motoorika varased kahjustused.

F02.2 Dementsus Huntingtoni tõvest

Dementsus on tingitud peaaju ulatuslikust degeneratsioonist. Haigus kandub edasi ühe autosoomdominantse geeni vahendusel. Tavaliselt ilmnevad sümptomid kolmandal või neljandal elukümnendil, sooline jagunemine on oletatavalt võrdne. Enamikul juhtudel võivad varasteks sümptomiteks olla depressioon, ärevus või selgelt avalduv paranoiline häire, millega kaasnevad isiksuse muutused. Progresseerub aeglaselt, surm saabub tavaliselt 10 kuni 15 aasta vältel.

Diagnostilised juhised

Kombinatsioon koreaatilisest liigutustest, dementsusest ja perekonnaanamneesis esinevast Huntingtoni tõvest on diagnoosi püstitamisel suure tähtsusega, kuigi tuleb ette ka sporaadilisi juhtumeid.

Vastutahtelised koreaatilised liigutused, tüüpiliselt näos, kätes ja õlgades või kõnnakus, on haiguse varased ilmingud. Harilikult eelnevad nad dementsusele ja ainult harva ei ole neid enne dementsuse väljakujunemist. Teised motoorsed nähud võivad domineerida, kui algus on ebaharilikult noores (nt. striaalne rigiidsus) või vanas eas (nt. pingetreemor).

Dementsusele on iseloomulikud otsmikusagara talitluse häired varases staadiumis, mäluhäired lisanduvad hiljem.

Sisaldab: dementsus Huntingtoni korea puhul.

Diferentsiaaldiagnostiliselt tulevad arvesse: teised juhud koreaatiliste liigutustega; Alzheimeri, Picki või Creutzfeldti-Jakobi tõbi (F00.-; F02.0; F02.1).

F02.3 Dementsus Parkinsoni tõvest

Dementsus, mis areneb välja kindlalt diagnoositud Parkinsoni tõve, eriti tema raskete vormide kulu käigus. Siiski pole praeguseni leitud sellele dementsusele spetsiifilisi kliinilisi jooni. Dementsus, mis areneb Parkinsoni tõve käigus, võib erineda Alzheimeri tõve puhusest või vaskulaarsest dementsusest; võimalikud on aga ka juhtumid, kus üks viimastest esineb koos Parkinsoni tõvega. Seepärast on teadusliku uurimise huvides õigustatud dementsusega Parkinsoni tõve omaette käsitlemine, kuni probleem pole lõplikult lahendatud.

Diagnostilised juhised

Dementsus, mis areneb patsiendil selgesti väljendunud, tavaliselt raske Parkinsoni tõve baasil.

Sisaldab: dementsus agiteeritud paralüüsi puhul;
dementsus parkinsonismi puhul.

Diferentsiaaldiagnostiliselt tuleb arvestada: teised sekundaarsed dementsused (F02.8); multiinfarktne dementsus (F01.1) koos hüpertoonilise või diabeetilise vaskulaarse haigusega; peaaju kasvaja (C70-C72); vesipea normaalse liikvorirõhuga (G91.2).

F02.4 Dementsus HIV-infektsioonist

Häire, millele on iseloomulik dementsuse diagnostilistele kriteeriumidele vastav kognitiivsete funktsioonide häirumine, puudub muu kõrvalhaigus või -kahjustus peale HIV-infektsiooni, mis seletaks kliinilist seisundit.

HIV-dementsuse puhul on tüüpiline unustamine, aeglus, vähene keskendumisvõime ning raskused probleemide lahendamisel ja lugemisel. Kaasnevad apaatia, alanenud spontaanne aktiivsus, sotsiaalne isoleeritus.. Vähesel osal patsientidest võib esineda afektiivseid ja psühhootilisi häireid või krampe. Somaatilisel uurimisel ilmnevad treemor, kiirete liigutuste korduva sooritamise halvenemine, tasakaaluhäired, ataksia, lihastoonuse tõus, üldine hüperrefleksia ning silma sakaadiliste ja jälgimisliigutuste häirumine.

Lastel kujuneb HIV-puhune närvisüsteemi arengu häire, millega kaasnevad arengu pidurdumine, lihastoonuse tõus, mikrotsefaalia ja basaalganglionide kaltsifikatsioon. Erinevalt täiskasvanutest on lastel neuroloogilised häired sagedamini ilma infektsioonide ja kasvajateta.

HIV-dementsus on üldiselt kiiresti progresseeruv, kuid mitte tingimata. Nädalate või kuude vältel võib kujuneda raske globaalne dementsus ja mutism, mis lõpeb surmaga.

Sisaldab: AIDS-i dementsuskompleks;
HIV-entsefalopaatia või alaäge entsefaliit.

F02.8 Dementsus teistest mujal klassifitseeritud haigustest

Guami parkinsonismi dementsuskompleks tuleb samuti siin kodeerida (kasutades vajadusel viiendat numbrit). See on kiiresti süvenev dementsus, millele järgneb ekstrapüramidaalne düsfunktsioon ja mõnikord amüotroofiline lateraalne skleroos. Seda haigust kirjeldati esmakordselt Guami saarel, kus teda on kohalikel elanikel sageli, meestel kaks korda sagedamini kui naistel, haigust on täheldatud ka Paapua Uus-Guineal ja Jaapanis.

Sisaldab: dementsus:
- CO-mürgistusest (T58);
- tserebraalsest lipidoosist (E75.-);
- epilepsiast (G40.-);
- hepatolentikulaarsest degeneratsioonist
(Wilsoni tõbi) (E83.0);
- hüperkaltseemiast (E83.5);
- kilpnäärmehaigustest (E00.-, E02);
- intoksikatsioonidest (T36-T65);
- sclerosis multiplex'ist (G35);
- neurosüüfilisest (A52.1);
- niatsiinivaegusest (pellagra) (E52);
- polyarteritis nodosa'st (M30.0)
- süsteemsest lupus erythematosus'est (M32.-);
- trüpanosomiaasist (Aafrika B56.-, Ameerika B57.-);
- vitamiin B₁₂ vaegusest (E53.8).

Seda jaotust võib kasutada, kui on olemas üldised dementsuse diagnoosimise kriteeriumid, kuid pole võimalik täpsustada spetsiifilist tüüpi (F00.0 - F.02.9).

Sisaldab: TTta preseniilne või seniilne dementsus;
TTta preseniilne või seniilne psühhoos;
TTta primaarne degeneratiivne dementsus.

Sündroom, mille puhul domineerivad lähi- ja kaugmälu häired, säilinud on vahetu mälu. Uue materjali omandamise võime on tunduvalt vähenenud, see avaldub anterograadses amneesias ja desorientatsioonis ajas. Samuti on mitmesuguse intensiivsusega retrograadne amneesia, kuid selle tugevus võib aja jooksul teda põhjustanud ajukahjustuse või patoloogilise protsessi paranemisel väheneda. Konfabulatsioone võib olla, kuid need pole diagnoosiks tingimata vajalikud. Tajumine ja teised kognitiivsed funktsioonid, sealhulgas intellekt, on intaktsed ja sellel taustal torkavad mäluhäired eriti teravalt silma. Prognoos sõltub orgaanilise kahjustuse kulust (tüüpiliselt on kahjustatud hüpotalamo-dientsefaalne süsteem või hipokampuse piirkond); põhimõtteliselt on võimalik peaaegu täielik paranemine.

Täpse diagnoosi panemiseks on vaja kindlaks teha järgmised sümptomid:

Konfabulatsioonid, haigusteadvuse puudumine ja emotsionaalsed häired (apaatia, initsiatiivitus) on diagnoosi panemisel täiendavad, kuigi mitte absoluutselt vajalikud tunnused.

Sisaldab: Korsakovi sündroom või psühhoos (mittealkohoolne).

Diferentsiaaldiagnostiliselt tuleb seda häiret eristada teistest orgaanilistest sündroomidest, mille puhul mäluhäired on juhtivad (nt. dementsus või deliirium), dissotsiatiivsest amneesiast (F44.0), mälufunktsiooni nõrgenemisest depressiivsete häirete puhul (F30-F39) ja mälukaotuse simuleerimisest (Z76.5). Korsakovi sündroomi, mida on põhjustanud alkohol või psühhoaktiivsed ained, ei kodeerita siin, vaid vastavas alajaotuses (F1x.6).

Etioloogiliselt mittespetsiifiline sündroom, millele on iseloomulikud teadvus- ja tähelepanu-, tajumis-, mõtlemis-, mälu-, psühhomotoorika-, emotsioonide ja une-ärkveloleku tsükli samaaegsed häired. See võib ilmneda igas vanuses, sagedamini pärast 60. eluaastat. Delirioosne seisund on mööduv ja lainetava intensiivsusega; enamik patsiente paraneb nelja nädala või lühema aja jooksul. Siiski pole haruldased lainetava kuluga deliiriumid, mis kestavad ligi 6 kuud, eriti kui need on tekkinud kroonilise maksahaiguse, vähi või alaägeda bakteriaalse endokardiidi puhul. Ägeda ja alaägeda deliiriumi eristamisel, mida vahel tehakse, on väike kliiniline tähtsus. Deliiriumi tuleks käsitleda ühtse sündroomina, mille kestus ja raskusaste võivad varieeruda kergest kuni väga raskeni. Delirioosne seisund võib esineda dementsuse foonil või viia selleni.

Seda rubriiki ei saa kasutada delirioossete seisundite suhtes, mis on põhjustatud psühhoaktiivsete ainete kasutamisest, need on esitatud peatükis F10-F19. Siin tuleb kodeerida delirioossed seisundid, mis on põhjustatud ordineeritud ravimitest (nt. antidepressantide kasutamisest tekkinud eakate patsientide ägedad segasusseisundid). Sellistel juhtudel võib ravimitest tingitud häirete registreerimiseks kasutada ka lisakoodi RHK-10 peatükis XIX, sektsioonis T.

Diagnostilised juhised

Kindlaks diagnoosiks peavad sümptomid, olgu kerged või rasked, esinema igas järgnevas valdkonnas:

(a) teadvus- ja tähelepanuhäired (haiguse käigus obnubilatsioonist kuni koomani; on vähenenud tähelepanu suunamis-, fokuseerimis-, fikseerimis- ja ümberlülitusvõime);

(b) tunnetusprotsesside globaalne häire (tajumise moondumine, illusioonid ja hallutsinatsioonid - valdavalt visuaalsed; abstraktse mõtlemise ja taiplikkuse halvenemine, kas koos ajutiselt esinevate luulumõtetega või ilma nendeta, kuid tüüpiliselt koos mõningase inkoherentsusega; vahetu ja lähimälu halvenemine koos suhteliselt säilinud kaugmäluga; desorientatsioon ajas, raskematel juhtudel ka kohas ja isikutes);

(c) psühhomotoorsed häired (hüpo- ja hüperaktiivsus ja etteaimamatud üleminekud ühest teise; reaktsiooniaja pikenemine; kõne aeglustumine või kiirenemine; ehmumisreaktsioonide elavnemine);

(d) une-ärkveloleku tsükli häired (insomnia ja rasketel juhtudel täielik unetus või une-ärkveloleku tsükli moondumine; päevane unisus; sümptomite ägenemine öösel; häirivad unenäod või košmaarid öösel, mis võivad jätkuda hallutsinatsioonidena pärast ärkamist);

(e) emotsionaalsed häired, nt. depressioon, ärevus või hirm, ärrituvus, eufooria, apaatia või nõutus.

Algus on tavaliselt äge, kulg päeva jooksul lainetav ja kogu häire kestus alla kuue kuu. Esitatud kliiniline pilt on sedavõrd iseloomulik, et deliiriumi diagnoosi saab panna isegi siis, kui vallandav põhjus pole päris selge. Diagnoosis kahtlemise korral peaks peale peaaju- või somaatilise haiguse anamneesis otsima ka tserebraalse düsfunktsiooni tunnuseid (nt. elektroentsefalogrammis võib avalduda põhiaktiivsuse aeglustumine).

Sisaldab: äge peaajusündroom;
äge segasusseisund (mittealkohoolne);
äge infektsioosne psühhoos;
äge orgaaniline reaktsioon;
äge psühhoorgaaniline sündroom.

Diferentsiaaldiagnostiliselt tuleb deliiriumi eristada teistest orgaanilistest sündroomidest, eriti dementsusest (F00-F03); ägedatest psühhootilistest episoodidest (F23.-); skisofreenia ägedatest seisunditest (F20.-) või meeleoluhäiretest (F30-F39), millega kaasnevad segasusilmingud. Deliirium, mida on põhjustanud alkohol või teised psühhoaktiivsed ained, tuleb kodeerida vastavas peatükis (F1x.4).

F05.0 Dementsuseta deliirium

Seda koodi tuleb kasutada deliiriumi puhul, mis ei ole tekkinud eelneva dementsuse foonil.

F05.1 Dementsusega deliirium

Seda koodi tuleb kasutada juhtudel, kui esinevad eespooltoodud kriteeriumid, kuid deliirium on kujunenud dementsuse käigus (F00-F03).

F05.8 Muu täpsustatud deliirium

Sisaldab: mitme põhjusega deliirium;
alaäge segasusseisund või deliirium.

F05.9 Täpsustamata deliirium

 

See kategooria sisaldab mitmesuguseid seisundeid, mille põhjuseks on ajudüsfunktsioon. Selle aluseks võib ollakas primaarne peaajuhaigus või süsteemne haigus, mis tabab peaaju sekundaarselt, endokriinhäired, nagu Cushingi sündroom, teised somaatilised haigused, eksogeensed mürgised ained (välja arvatud alkohol ja ravimid, mida klassifitseeritakse F10-F19 all) või hormoonid. Nimetatud juhtumeile on ühine, et kliinilised avaldused ei võimalda iseenesest püstitada esialgse diagnoosina aju orgaanilist kahjustust, nagu dementsus või deliirium. Kliinilised ilmingud on identsed või sarnased selliste häirete sümptomitele, mida iseenesest ei peeta orgaaniliseks selle sõna spetsiifilises, eespool esitatud tähenduses. Taoliste häirete käsitlemine siin on seotud hüpoteesiga, et nad on põhjustatud otseselt peaaju haigusest või talitluse häirest, mitte aga juhuslikust seosest sellise haiguse või düsfunktsiooniga või psühholoogilise reaktsiooniga tema sümptomitele, nagu skisofreeniasarnased häired kauakestnud epilepsia puhul.

Otsus klassifitseerida kliinilist sündroomi põhineb alljärgneval:

(a) ja (b) tingimuse olemasolu võimaldab esialgse diagnoosi püstitamist, kõigi nelja tingimuse korral tõuseb diagnoosi põhjendatus märgatavalt.

Alljärgnevalt esitatakse tingimused, mille puhul suureneb siin klassifitseeritud sündroomide tekkimise risk: epilepsia; limbiline entsefaliit; Huntingtoni tõbi; peatrauma; peaajukasvaja; ekstrakraniaalne kasvaja kaudsete kesknärvisüsteemi nähtudega (eriti kõhunäärmevähk); vaskulaarne tserebraalne haigus, kahjustus või väärarengud; lupus erythematosus või teised kollageenhaigused; endokriinne haigestumine (eriti hüpo- või hüpertüreoidism, Cushingi tõbi); ainevahetushäired (hüpoglükeemia, porfüüria, hüpoksia); troopilised infektsioonid ja parasitaarsed haigused (nt. trüpanosomiaas); mittepsühhotroopsete ainete toksiline toime (propranolool, l-DOPA, metüüldopa, steroidpreparaadid, hüpertooniavastased vahendid, malaariavastased vahendid).

Ei sisalda: psüühikahäired deliiriumiga (F05.-);
dementsus, klassifitseeritud F00-F03 all.

F06.0 Orgaaniline hallutsinoos

See on häire püsivate või korduvate, tavaliselt visuaalsete või akustiliste hallutsinatsioonidega, mis esinevad selge teadvuse foonil ja mida patsient ise ei pea haiguseks. Hallutsinatsioonide luululine töötlus on võimalik, sageli on haigusteadvus säilinud.

Diagnostilised juhised

Peale F06 sissejuhatuses esitatud üldiste kriteeriumide peavad avalduma ükskõik millise modaalsusega püsivad või korduvad hallutsinatsioonid; teadvus ei ole hägunenud; ei ole märgatavaid intellektihälbeid; ei domineeri meeleoluhäired; ei domineeri luulumõtted.

Sisaldab: nahanugiliste luul (Dermatozoenwahn);
orgaaniline hallutsinatoorne seisund (mittealkohoolne).

Ei sisalda: alkoholhallutsinoos (F10.52);
skisofreenia (F20.-).

F06.1 Orgaaniline katatoonia

Alanenud (stuupor) või tõusnud (rahutus) psühhomotoorne aktiivsus koos katatoonsete sümptomitega. Psühhomotoorsete häirete äärmised variandid võivad vahelduda. Ei ole teada, kas katatoonsete häirete kogu skaala, mida on kirjeldatud skisofreenia puhul, võib esineda niisuguste orgaaniliste seisundite korral. Samuti ei ole lõplikult kindel, kas orgaaniline katatoonne seisund avaldub selge teadvuse foonil või on alati deliiriumi avalduseks koos järgneva osalise või täieliku amneesiaga. See nõuab diagnoosi panekul ettevaatust ja nende seisundite hoolikat eristamist deliiriumist. Entsefaliit ja vingugaasimürgistus on selle sündroomiga oletatavasti sagedamini seotud kui teised orgaanilised põhjused.

Diagnostilised juhised

Peavad olema sissejuhatuses (F06) esitatud eeldatava orgaanilise etioloogia üldised kriteeriumid. Peale nende peavad esinema kas:

(a) stuupor (spontaanse aktiivsuse vähenemine või täielik puudumine koos osalise või täieliku mutismi, negativismi ja rigiidsete poosidega);

(b) rahutus (tunduv hüperaktiivsus koos agressiivsustendentsiga või ilma selleta);

(c) mõlemad (ootamatud järsud üleminekud hüpoaktiivsuselt hüperaktiivsusele).

Teised diagnoosi põhjendatust suurendavad katatoonsed nähud: stereotüüpiad, vahajas paindlikkus ja impulsiivsed teod.

Ei sisalda: katatoonne skisofreenia (F20.2);
dissotsiatiivne stuupor (F44.2);
TTta stuupor (R40.1).

F06.2 Orgaaniline luululine psühhoos

Häire, mille puhul domineerivad kliinilises pildis pidevad või korduvad luulumõtted. Nendega võivad kaasneda hallutsinatsioonid, mis ei ole piiratud luulumõtete sisuga. Skisofreeniale omaseid nähte, nagu kummalise sisuga luulumõtted, hallutsinatsioonid ja mõttekäigu vormilised häired, võib samuti ette tulla.

Diagnostilised juhised

Peavad esinema sissejuhatuses esitatud üldised kriteeriumid orgaanilise etioloogia kohta. Peale nende peavad avalduma luulumõtted (persekutoorsed, keha muutustest, kiivusmõtted, mõtted patsiendi enda või kellegi teise haigusest või surmast). Teadvus ja mälu pole häiritud. Seda diagnoosi ei saa panna, kui eeldatav orgaaniline põhjus on mittespetsiifiline või piirdub sellise leiuga nagu laienenud ajuvatsakesed (nähtavad aksiaalses kompuutertomograafias) või nõrgad neuroloogilised nähud.

Sisaldab: paranoilised ja paranoilis-hallutsinatoorsed orgaanilised seisundid;
skisofreeniataoline psühhoos epilepsia puhul.

Ei sisalda: äge psühhootiline episood (F23.-);
psühhootilised häired psühhoaktiivsete ainete kasutamisest (F1x.5);
püsiv luululine häire (F22.-);
skisofreenia (F20.-).

F06.3 Orgaanilised meeleoluhäired

Häired, mispuhul ilmnevad meeleolu või afektide muutused, tavaliselt kaasnevad ka üldise aktiivsuse muutused. Ainukeseks nende orgaaniliste häirete peatükis käsitlemise kriteeriumiks on nende otsene seos tserebraalsete või teiste somaatiliste häiretega, mille olemasolu võib olla kas iseseisvalt fikseeritud (nt. vastavate somaatiliste ja laboratoorsete uuringute abil) või oletatud adekvaatsete anamnestiliste andmete põhjal. Meeleoluhäire peab järgnema orgaanilisele faktorile ja seda ei tohi hinnata kui emotsionaalset reaktsiooni teadmisele, et inimesel on peaajukahjustus. Infektsioonijärgne depressioon (nt. gripijärgne) on üldine näide ja see kodeeritakse siin. Püsiv kerge eufooria, mis ei ulatu hüpomaniani (mida vahel võib täheldada, nt. seoses antidepressantide või steroidraviga), ei tule kodeerida siin, vaid F06.8 all.

Diagnostilised juhised

Peale üldiste orgaanilise etioloogia diagnoosimise kriteeriumide, mis on esitatud F06 sissejuhatuses eespool, peab seisund vastama mõne F30-F33 all esitatud häire kriteeriumidele.

Ei sisalda: mitteorgaanilised või täpsustamata meeleoluhäired
(F30-F39);
parema poolkera afektiivne häire (F07.8).

Kliinilise häire täpsustamiseks saab kasutada alljärgnevat viiendat koodinumbrit:

F06.30 Orgaaniline mania

F06.31 Orgaaniline bipolaarne häire

F06.32 Orgaaniline depressioon

F06.33 Orgaaniline segatüüpi meeleoluhäire

F06.4 Orgaaniline ärevus

Häire, mispuhul ilmnevad generaliseerunud ärevushäire (F41.1), paanikahäire (F41.0) või mõlema kombinatsiooni tunnused, mis on tekkinud peaaju talitluse häiret põhjustanud orgaanilise kahjustuse tagajärjena (nt. temporaalepilepsia, türeotoksikoos või feokromotsütoom).

Ei sisalda: mitteorgaanilised või täpsustamata ärevusseisundid
(F41.-).

F06.5 Orgaaniline dissotsiatiivne häire

Häire, mille puhul on täidetud F44.- häiretest ühe, nimelt dissotsiatiivse häire vajalikud tingimused koos orgaanilise etioloogia üldiste kriteeriumidega (nagu on kirjeldatud F06 sissejuhatuses).

Ei sisalda: mitteorgaanilised või täpsustamata dissotsiatiivsed häired (F44.-).

F06.6 Orgaaniline asteenia (emotsionaalne labiilsus)

Häire, millele on iseloomulik tunduv ja püsiv emotsionaalne pidurdamatus või labiilsus, väsitatavus või mitmesugused ebameeldivad somaatilised aistingud (nt. peapööritus) ja valud, mis on põhjustatud orgaanilisest häirest. Seda häiret peetakse sagedamini tserebrovaskulaase haiguse või hüpertooniaga seotuks kui teiste puhul ilmnevaks.

Ei sisalda: mitteorgaanilised või täpsustamata somatoformsed häired (F45.-).

F06.7 Kerge kognitiivsete funktsioonide häire

See häire võib eelneda, kaasneda või järgneda väga paljudele infektsioonidele ja somaatilistele haigustele, nii tserebraalsetele kui süsteemsetele (kaasa arvatud HIV). Otsesed neuroloogilised avaldused peaaju hõivatusest ei pea tingimata esinema, kuid raskusi ja takistusi tavapärase tegevuse puhul võib ette tulla. Kui häire on seotud somaatilise haigusega, millest patsient paraneb, ei kesta kerge tunnetushäire kauem kui mõned nädalad pärast seda. Seda diagnoosi saab panna ainult seoses täpselt fikseeritud somaatilise häirega ega saa rakendada, kui avalduvad vaimsed või käitumishäired, mis on klassifitseeritud käesoleva klassifikatsiooni teistes peatükkides.

Diagnostilised juhised

Põhilised häired seisnevad mälu halvenemises ja unustamises, omandamise raskustes ja võime vähenemises koondada tähelepanu ülesannetele pikemalt kui ainult lühikeseks ajavahemikuks. Uue materjali omandamine on subjektiivselt raskendatud. Objektiivselt on testide sooritamine tavaliselt häiritud. Ükski nimetatud sümptomitest pole nii raskekujuline, et saaks püstitada dementsuse (F00-F03), orgaanilise amnestilise sündroomi (F04) või deliiriumi (F05.-) diagnoosi.

Diferentsiaaldiagnoos. Seda tuleb eristada entsefaliidijärgsest sündroomist (F07.1) ja traumajärgse ajukahjustuse sündroomist (F07.2) teistsuguse etioloogia, üldiselt tagasihoidlikumate sümptomite ja lühema kestuse alusel.

F06.8 Muud täpsustatud orgaanilised psüühikahäired

Näiteks ebanormaalsed meeleoluseisundid, mis tekivad steroid- või antidepressantravi käigus.

Sisaldab: TTta epileptiline psühhoos.

F06.9 Täpsustamata orgaaniline psüühikahäire

Isiksuse ja käitumise muutus võib olla peaajuhaiguse, -kahjustuse või düsfunktsiooni residuaalseks või kaasnevaks nähuks. Mõnikord võib niisuguse residuaalse või kaasuva isiksus- ja käitumissündroomi avaldumine viidata ajukahjustuse tüübile ja/või lokalisatsioonile, kuid selliste diagnostiliste järelduste usaldusväärsust ei tohi üle hinnata. Seepärast tuleb alati otsida spetsiifiliste uurimismeetodite abil etioloogiat, ja kui see on teada, ka ära märkida.

F07.0 Orgaaniline isiksushäire

Sellele häirele on iseloomulik premorbiidse harjumuspärase käitumise tunduv muutus. Kõige sügavamalt hõlmab muutus emotsioonide, vajaduste ja impulsside avaldumist. Kognitiivne protsess võib olla häiritud kas ainult või põhiliselt tegevusplaanide koostamise ja tegevuse isiklike ning ühiskondlike tagajärgede ettenägemise vallas, nagu võib täheldada frontaalsagarasündroomi puhul. Siiski on praeguseks teada, et see sündroom ei avaldu mitte ainult frontaalsagara, vaid ka peaaju teiste piirkondade kahjustuse korral.

Diagnostilised juhised

Lisaks anamneesile või teistele andmetele, mis kinnitavad peaajuhaigust, -kahjustust või -düsfunktsiooni, nõuab kindel diagnoos kahe või rohkema alltoodud tunnuse olemasolu:

(a) püsivalt on vähenenud eesmärgipärase tegevuse võime, eriti kui see tegevus toimub pikemat aega ega paku kohest rahuldust;

(b) häiritud emotsionaalne käitumine: emotsionaalne labiilsus, lame ja aluseta lõbusus (eufooria, ebakohane naljatlemine) koos kergesti vallanduva üleminekuga ärrituvusele või lühiajalistele viha- ja agressioonipuhangutele; mõnel juhul võib peamiseks avalduseks olla apaatia;

(c) vajaduste ja impulsside väljendamisel ei arvestata tagajärgi ega sotsiaalseid tavasid (isik võib sooritada asotsiaalseid tegusid, nagu varastamine, ebasobivad seksuaalsuhted, pidurdamatult ablas söömine, isikliku hügieeni nõuete eiramine);

(d) tunnetushäired kas kahtlustavate või paranoiliste mõtete näol ja/või ülemäärane hõivatus üksikust, tavaliselt abstraktsest teemast (nt. religioon, tõde ja vale);

(e) kõne kiiruse ja kulu märgatav muutumine, ilmnevad sellised nähud nagu üksikasjalikkus, ülemäärane järelduste tegemine, viskoossus ja hüpergraafia;

(f) muutunud seksuaalne käitumine (hüposeksuaalsus või seksuaalse objekti valiku väärastumine).

Sisaldab: frontaalsagara sündroom;
limbilise epilepsiaga isiksuse sündroom;
lobotoomia sündroom;
orgaaniline pseudopsühhopaatiline isiksus;
orgaaniline psühhopatoid;
orgaaniline pseudopidurdatud isiksus;
leukotoomiajärgne seisund.

Ei sisalda: isiksuse muutus katastroofilisest elamusest (F62.0);
isiksuse muutus psüühilisest haigusest (F62.1);
traumajärgse ajukahjustuse sündroom (F07.2);
entsefaliidijärgne sündroom (F07.1);
spetsiifilised isiksushäired (F60.-) .

F07.1 Entsefaliidijärgne sündroom

Sisaldab residuaalset käitumise muutust, mis ilmneb pärast viirus- või bakterentsefaliidist paranemist. Sümptomid ei ole spetsiifilised, erinevad indiviiditi, sõltuvalt nakkuse põhjustajast ja eriti märgatavalt isiku vanusest nakatumise ajal. See sündroom taandub sageli, mis on ka põhiline erinevus orgaanilisest isiksushäirest.

Diagnostilised juhised

Kliinilised avaldused võivad sisaldada üldist halba enesetunnet, apaatiat või ärrituvust, kognitiivsete protsesside mõningast häirumist (omandamisraskused), une ja isu muutusi, seksuaalsuse muutumist ja sotsiaalse otsustusvõime vähenemist. Võib ilmneda ka mitmesuguseid neuroloogilisi residuaalnähte, nagu halvatust, kurtust, afaasiat, konstruktiivset apraksiat, akalkuuliat.

Ei sisalda: orgaaniline isiksushäire (F07.0).

F07.2 Traumajärgse ajukahjustuse sündroom

See sündroom tekib pärast peatraumat (harilikult teadvuse kaotusega) ja sisaldab mitmesuguseid sümptomeid, nagu peavalud, peapööritus (tavaliselt puuduvad tõelise peapöörituse (vertiigo) nähud), väsitatavus, ärrituvus, kontsentratsioonivõime ja vaimsete ülesannete sooritamise raskused, mälu nõrgenemine, insomnia, alanenud tolerants stressi, emotsionaalsete ärrituste või alkoholi suhtes. Nende sümptomitega võivad kaasneda depressioon või hirm enesehinnangu mõningase languse tõttu ja püsiva ajukahjustuse kartus. Sellised tunded süvendavad algseid sümptomeid ja põhjustavad suletud ringi fenomeni. Mõned patsiendid muutuvad hüpohondriliseks, suunates tähelepanu diagnoosile ja ravile ning kohanedes haige rolliga. Nende sümptomite põhjused pole alati selged, nende kujunemises etendavad osa nii orgaanilised kui psühholoogilised tegurid. Nende juhtude nosoloogiline seisund on samuti mõneti ebaselge. Kahtlemata on see sündroom laialt levinud ja patsiendile piinav.

Diagnostilised juhised

Kindla diagnoosi panekuks peab avalduma vähemalt kolm eespool loetletud nähtu. Hoolikas uurimine laboratooriumiaparatuuriga (elektroentsefalograafia, ajutüve provotseeritud potentsiaalid, röntgeniülesvõte, okulonüstagmograafia) võib anda olemasolevatele sümptomitele objektiivse aluse, kuid sageli on nende uuringute tulemused negatiivsed. Kaebused pole ilmtingimata seotud kompensatsioonimotiividega.

Sisaldab: kontusioonijärgne sündroom (entsefalopaatia);
traumajärgne mittepsühhootiline ajusündroom.

F07.8 Muud isiksus- ja käitumishäired

Peaajuhaigus, -kahjustus või düsfunktsioon võib põhjustada mitmesuguseid kognitiivsete protsesside, tundeelu-, isiksus- ja käitumishäireid ja mitte kõik need pole esitatud eelnevates jaotustes. Kuna siin katseliselt esitatavate sündroomide nosoloogiline kuuluvus on ebaselge, tuleb neid kodeerida kui "teised". Viiendat numbrit võib kasutada, et vajadusel määratleda oletatavaid üksikkategooriaid, nagu järgmised.

Parema poolkera orgaaniline afektiivne häire mille puhul on muutunud võime väljendada või mõista tundeid. Kuigi patsient võib pealiskaudsel vaatlusel näida depressiivsena, depressiooni tavaliselt ei ole ja tegelikult on tegemist emotsionaalse tuimenemisega.

Samuti kodeeritakse siin:

(a) kõik teised täpsustatud, kuid eeldatavalt isiksuse või käitumise muutuste sündroomid, mis on tingitud peaajuhaigusest, -kahjustusest või -talitluse häirest ja mida pole esitatud F07.0-F07.2 all;

(b) kerge kognitiivsete funktsioonide kahjustus, mida ei saa liigitada dementsuse alla progresseeruvate psüühikahäirete korral, selliste nagu Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi jt. Diagnoosi tuleb muuta, kui esinevad dementsuse kriteeriumid.

Ei sisalda: deliirium (F05.-).

F07.9   Täpsustamata isiksus- ja käitumishäire

Sisaldab: orgaaniline psühhosündroom.

 

F09  Täpsustamata orgaaniline - k.a. sümptomaatiline - psüühikahäire

Sisaldab: TTta orgaaniline psühhoos;
TTta sümptomaatiline psühhoos.

Ei sisalda: TTta psühhoos (F29).